Tallinn Art Hall
28.05.2008 - 06.07.2008
Obscurum per obscurius
kuraatorid Ilja Sundelevitš ja Reet Varblane
Alexsander Kossolapov
Näitus käsitleb religiooni ja demokraatia suhteid ehk kas ja kuidas religioon saab eksisteerida demokraatlikus ühiskonnas? Alaküsimustena on käsitluse all religioonide potentsiaalsete ja reaalsete konfliktide küsimused: inimese usk ning religioon kui süsteem, mitu erinevat religiooni ühes kultuuriruumis ning lõpuks, kuid sugugi mitte vähem tähtis, religioossete tunnetegamanipuleerimine, kas siis konsumeristliku ühiskonna huvides või ka võimu saavutamiseks vaenulike stereotüüpide tekitamine.
Usk on iga inimese, isiksuse subjektiivne, personaalne tunne; midagi, mis kuulub sügavalt indiviidi juurde.
Sootsiumi reguleeritud usk, usund kontrollib (kaldub kontrollima) subjektiivset usku. See toimub nii religioossete institutsioonide kui ka ühiskonna sotsiaalsete ja kultuuriliste normide kaudu. Siia on sisse konstrueeritud esimene sootsiumi ja isiksuse konflikt.
Kolm suurt religiooni, mis on praeguses Lääne tsivilisatsioonis esindatud, kipuvad olema autoritaarsed ja totaalsed: iga usund arvab (kaldub arvama), et on ainuõige ja et tal on ainukesena õigus representeerida inimese ja jumala suhet. Nende vahel valitseb nii teoloogiline kui ka sotsiaalpoliitiline konflikt. Praegustes sootsiumides esineb tavaliselt rohkem kui üks usund. Isegi nii väikestes sootsiumides, kui on seda Eesti. Järgmine pinnas konfliktiks on usundite omavaheline konflikt.
Lääne kultuuris, demokraatlikus ühiskonnas on riik ja religioon eraldatud. Samal ajal elab Lääne maailmas terve hulk inimesi, kelle hoiakud on kujunenud välja teistsuguste kultuuriliste põhimõtete järgi, kus riik ja religioon ei ole (ei pea olema) lahutatud. Nende ideaal on teokraatia. Sellesse situatsiooni on sisse programmeeritud järgmine
konfliktivõimalus, mis on võrdselt destruktiivne nii nende maade jaoks, kus kristlik religioon on rahvusliku identiteedi oluline faktor nagu Poola, Itaalia, Hispaania kui ka sekulaarsete riikide jaoks nagu Eesti, Soome, Rootsi, Taani, Norra.
Demokraatlikus ühiskonnas kehtib sõnavabadus, mis annab ühtlasi ka vabaduse oma uskumuse, usundi, religiooni väljendamiseks, aga ühtlasi ka nende avalikuks komparatiivseks analüüsiks. Kuna aga kõik religioonid on totaalsed ja autoritaarsed, siis ka siia on konflikt sisse konstrueeritud: religioonid astuvad konflikti omavahel ja igaüks ka riigi vastu.
Sõna(mõtte)vabadus on demokraatliku sootsiumi üks põhitunnuseid. Täielikult saab sõnavabadust ellu viia ainult sekulaarse mõttelaadi raamistikus.
Selge on ka see, et totaalset demokraatiat ei eksisteeri. Seetõttu peab demokraatlik ühiskond püüdlema selle poole, et lükata tolerantsi piire võimalikult laiaks, samal ajal vältida vastuseisu oma kodanike kultuuriliste ja religioossete hoiakutega. Kuivõrd on demokraatlikus ühiskonnas üleüldse võimalik aktsepteerida üksteise suhtes vaenulikke religioone? Ja vastupidi: kuivõrd tohib demokraatlik ühiskond sekkuda väljakujunenud normidesse? Kuidas on võimalik neid konflikte lahendada? Kes otsustab, kus algab võõra usu totalitaarsus teises kultuuriruumis?
Osalevad kunstnikud:
Anna Altšhuk (Venemaa, 1956-2008), foto- ja tegevuskunstnik, kirjanik, kuraator.
Moskva Sahharovi keskuse näituse „Ettevaatust, religioon!”, 2003 üks organiseerijaid ning tema kohta esitati ka kohtulik süüdistus. Eksponeeritav töö „Kust ja kes” oli eksponeeritud Sahharovi keskuses, kuid Tallinna Kunstihoones on see väljas sellisel kujul, nagu oli esitatud kohtuistungil asitõendina. Videos „ Mina vastutan kõige eest” loeb autor ette nende lihtsate kodanike nimed, kes saatsid talle süüdistavaid kirju, sest ta oli antud kohtu alla.
Helene Aylon (Ameerika Ühendriigid, 1931), kunstnik.
Öko-feministlik vaade Vana Testamendi loole, mis jutustab Jaakobi heitlusest ingliga paigas, mida nimetati Bet-El’ilks ehk Jumala majaks. Juudiusu ortodoksses Jumala majas ei ole ruumi naistele. Loti naine oli esimene, kes julges iseseisvalt mõelda ning keda sellepärast karistati. Helene Ayloni fotodes on Loti naine Jumala majas.
Boryana Dragojeva (Bulgaaria, 1972) ja Oleg Mavromatti (Venemaa, 1966). Elavad Ameerika Ühendriikides ning Bulgaarias. Boryana Dragojeva on meediakunstnik, filmirežissöör ja kuraator. 2003. aastast on teinud
koostööd Oleg Mavromattiga. Oleg Mavromatti on meediakunstnik, aktsionist, Viini koolkonna jätkaja, filmirežissöör, Supernova Film Union asutaja.
Kunstnikud esitavad /performance/’i „Haloween” video- ja fotodokumentatsiooni. Neid on huvitanud, kuidas erinevate religioonide märke tõlgendatakse New Yorki tänavatel.
Shahram Entekhabi (Iraan, 1963), installatsiooni-, foto- ja videokunstnik. Elab ja töötab Londonis, Berliinis, Teheranis.
Tema installatsioon viitab igasuguse religiooni (ja selle väljenduste) küünilisele äraksutamisele kaasaegse tarbimisühiskonna poolt.
Gunilla Sköld-Feiler (Rootsi, 1953), kunstnik, Dror Feiler (Rootsi, 1951), muusik ning aktsionist.
Nende multimediaalne installatsioon vaatleb judaismi kui avatud teksti, millest võib välja lugeda üleskutset nii headusele kui ka kurjale. Kõik sõltub kontekstist. Nagu iga religiooni ja igasuguse teksti puhul.
Richard Grayson (Inglismaa, 1958), kunstnik, kirjanik ja kuraator.
Richard Grayson käsitleb kristluse ühte dogmat, Jeesus Kristuse matmisprotsessi. Sarjas „Kristuse hauad” on kunstnik kasutanud klassikalist realistlikku joonistust, mis meenutab palverändurite raamatuid ja osutab kujutatu tõesusele.
Anu Juurak (Eesti, 1957), kunstnik.
Tema installatsioon viitab tõsasjale, et praeguses tarbimisühiskonnas valitseb ohtlik suundumus võtta rituaalidelt nende sügavam vaimne sisu ja kasutada neid kui mehhaanilist rutiini.
Julia Kissina (Saksamaa, 1966), kunstnik, kirjanik, sündinud Ukrainas, õppinud Münchenis, elab Berliinis.
Spirituaalsete seansside dokumentatsioon, mille käigus autor loob kontakti lahkunud kunstnike hingedega ja küsitleb neid ajalooliste ning kaasaegsete kunstisündmuste kohta. Kõik araamilised religioonid (kristlus, judaism, islam) määratlevad spiritismi kui ränkrasket pattu, kuna spiritualistlike seanside käigus pöördutakse saatana poole.
Zlatko Kopljar (Horvaatia, 1962), foto- ja videokunstnik.
Kunstnike, kolleegide fotod sarjast „K11” võimaldavad projitseerida religioonimärke kultuuriliselt sisendatud koodides ka kaasaja argielu ilmingutele.
Alexsander Kossolapov
Alexsander Kossolapov (Ameerika Ühendriigid / Venemaa, 1943), kunstnik. Elab New Yorgis, Moskvas, Pariisis.
Nii skulptuur „Kangelane. Juht. Jumal” kui ka fotoplakatid „See on mu veri “ ja „See on mu liha” osutavad tarbimismaailma loogika vohamisele ja religioossete väärtuste allutamisele.
Katarzyna Kozyra (Poola, 1963), video-, installatsiooni- ja tegevuskunstnik.2005. aasta /performance/’i „Madonna Regensburgist” dokumentatsioon.
Kunstnik tõlgendab rituaali (katoliikliku protsessiooni) ja müüdi vahekorda.
Egle Kuckaite. (Leedu, 1969), kunstnik. Elab ja töötab Vilniuses.
Kunstniku installatsioon arutleb selle üle, et igasugune totalitaarne religioon (tema näitel katoliiklus) surub peale sümbolite üheselt mõistetavuse, mis praeguses maailmas alati enam ei kehti.
Leonhard Lapin (Eesti, 1947), kunstnik, esseist, arhitekt.
Leonhard Lapini püstitatud budistlik altar on pühendatud Tiibetile, maale, mis Hiina okupatsiooni all elab üle raskeid aegu. Selles on vöötkoodid, tänase ärilma sümbolid, mis seotud piltidega pühadest Budhadest ja Dalai Laamast.
Peeter Laurits (Eesti, 1962), fotokunstnik.
Lauritsa „Puupoiss ja neitsi” (2006, digitrükk) on illustratsioon Andrus Kivirähu muinasjutule, mis räägib Buratino hingelisest kirgastumisest ning tema sügavatest tunnetest Neitsi Maarja vastu.
Raul Meel (Eesti, 1941), kunstnik.
Siiditrükis töö “Trinitas” (1999) jääb küll selle projekti probleemidest välja, kuid võtab väga täpselt kokku kristliku eetika: okaskroon ei ole mitte ainult väljastpoolt pealesurutud karistus, vaid ka sisemine eetiline tsensor.
Silvina Der-Meguerdichian (Saksamaa, 1967), armeenia päritolu multimeedia kunstnik, kuraator. Sündis Argentiinas, elab ja töötab Berliinis.
„Repressioonide vaip” kõneleb armeenlaste genotsiidist Türgis aastatel 1915-1918, mis kunstniku seisukoha järgi oli suuresti tingitud türklaste usulisest sallimatusest.
Valérie Mréjen (Prantsusmaa, 1969), videokunstnik.
Täisdokumentaalfilmi (50 minutit) „Pork and Milk” nimetus viitab judaismi kahele olulisele košerreeglile: keeld kasutada toiduks sealiha ning segada ühe toidukorra ajal piima- ja lihatooteid.
Tanja Muravskaja (Eesti, 1978), ukraina päritolu fotokunstnik, elab Tallinnas.
Tema fotos on musta riietatud islami naine (antud juhul kunstnik ise) asetatud sini-valgele taustale, mis paneb ta Eestis meie rahvusvärvide konteksti, mis omakorda viitab selle naise (kunstniku) Teise ehk võõra positsioonile.
Damir Niksic (Bosnia and Herzogovina, 1970), meedia- ja /performance/’i kunstnik. Praegu elab ja töötab Stockholmis.
Tema tööd käsitlevad lääne-maailma stereotüüpseid hoiakuid islami maailma kohta.
Jüri Ojaver (Eesti, 1955), skulptor, tegevuskunstnik.
Ojaveri installatsioon osutab ilmingule, et nii igasugune totalitaarne riik kui ka totaalne relgioon lähtuvad kaanonist, mitte normist, mida demokraatia tingimustes saab vastavalt vajadusele muuta.
Terje Ojaver (Eesti, 1955), skulptor.
Terje Ojaveri installatsioon käsitleb relgiooni meditatiivset, selle sageli hingamise kaudu väljenduvat poolt. Kuid tema installatsioon osutab ka ühele religioonidele ühisosale, kuid sellele ei saa totaalsed religioonid sageli ekisteerida ühes kultuuriruumis.
Marina Pertšihhina (Venemaa, 1956), kunstnik.
Marina Pertšihhina video „Kohtumaja. Sees ja väljas” on näituse „Ettevaatust, religioon!” kuraatorite kohtuprotsessi dokumentatsiooni töötlus, kus on jäädvustatud kohtuhoone koridorides toimunu.
Daniela Anna Rodgers (Eesti, 1975); Paul Rodgers (Inglismaa/Eesti, 1953), skulptorid, meediakunstnikud.
Nende töö refereerib inglise filosoofi Bertrand Russeli hoiakut, milles Russel tõlgendab arusaama, et mõningate meie maailma kohta käivate väidete tõesust on võimatu tõestada ja kuidas vaatamata sellele võetakse kõige ebatõenäolisemaid väiteid vastu tõena.
Maya Schweizer (Saksamaa, 1976), videokunstnik.
Tema video jutustab Pariisis elava uskliku moslemi naise enda hoiakutest ning arusaamadest.
Bernie Searle (Lõuna-Aafrika Vabariik, 1964), kunstnik.
Fotoseerias „Profiilid” (2002) toob kunstnik erinevate religioossete märkide tätoveeringute kaudu esile väljastpoolt pealesurutud väärtuskriteeriumide ambivalentsuse ja sellest tulenevalt ka identiteedi hapruse.
Liina Siib (Eesti, 1963), kunstnik, kuraator.
Kunstniku installatsioon uurib kristlike pühapäevakoolide mõju noore inimese arengule praeguses ühiskonnas.
Jaan Toomik (Eesti, 1961), video-, maali-, tegevuskunstnik, EKA interdistsiplinaarse õppetooli juhataja.
Kunstniku väga isiklik rituaal, mida ta viib läbi oma isa mälestuseks, põrkub kokku kultuurilise normiga (käitumine kalmistul) ja kutsub mõtisklema isikliku ning normatiivse kultuurilise tasandi üle.
Angela Zumpe (Saksamaa, 1953), videokunstnik, õppejõud.
Angela Zumpe autobiograafiline video jutustab kirkuõpetajast-isa rollist ja mõjust tütre (ning kogu perekonna) kujunemisele.
http://www.kunstihoone.ee
http://www.culturenet.hr
